Tervisekriisil on olnud paljastav roll, kiirendades tegevuse ja tootmisaparaatide ümberkujundamise protsesse, mis mõne jaoks olid juba aastaid töötanud. Olulistele vajadustele vastavad tegevussektorid, mida sageli ei saa ümber paigutada, on ette nähtud oluliseks arenguks. Selles kontekstis on oskuste kohandamise küsimus saanud prioriteetide hierarhias täiendavaid kohti.
Teatud langevate tegevuste korral vähenevad nende tööjõuvajadused märkimisväärselt, samas kui teised, kes on arengus või on alles üles ehitatud, otsivad üha enam kvalifitseeritud töötajaid, kes on seetõttu koolitatud. Kriisi mõju majanduse struktuurile lühikeses ja pikas perspektiivis mõõtmise põhjal märkisid riigiasutused, eriala harud ja ettevõtted aga puudujääki selle taustaliikumise toetamiseks saadaolevates koolitusvahendites. Praegu on palju süsteeme, eriti hiljutised süsteemid, näiteks ümberõpe või edutamine tööõppeprogrammide kaudu (Pro-A). Kuid vähesed on need, mis võimaldavad sektoritevahelist erialast liikuvust.
